Diptühhon 1
2016, Haag

Sten Eltermaa &
Maria Lee


KLAAS
VASTU
PANU

O.H.T. ehk
Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane

EST / ENG / РУС
Lihttekstiversioon / Press

Diptühhon 2
2016, Haag

“Klaasvastupanu” / “Glass Struggle” on kestev kunstiline otsing, mis tegeleb klaasi kui paradoksiga: ühalt habras, teisalt tugev ja ülimat vastupanu osutav. Klaasist on näiteks kõrgendatud julgeolekuga ehitised ning paavstki sõidab (klaas)kuulikindlas autos. Uute klaasivalmistamistehnoloogiatega on kaasnenud olulised muudatused tootmisprotsesside, materjali kvaliteedi ning selle kättesaadavuse osas.

Klaasi võib vaadelda ka demokraatia sümbolina – avatud, läbipaistva ja võrdse dialoogina rahva ning võimukandjate vahel. Samas vihjab see materjal ka totalitarismile – ühiskonnakihtide lahknemisele ning võimalikule, peatselt realiseeruvale või juba aktualiseerunud korporatiivsele luupainajale. Kes meist poleks enam läbipaistev, kes ei näeks iseenda (kõver)peegeldust ekraanilt, aknaltki?

Varjumaks üldsuse huvi eest, kasutab võimuaparaat kamuflaažina peegeldav-läbipaistvat pinda. Nõnda saab klaas ja aknad arhitektuuris kaasava (läbipaistev) või välistava (peegeldus) tähenduse, vastavalt sellele on ka ruum avatud või suletud. "Klaasvastupanu" probleempunktid koonduvad vaataja/vaadatava ja jälgija/jälgitava binaarsuse ümber.

Klaasil on kaks erinevat ontoloogilist staatust – esemeline ja virtuaalne. Klaasile on omane liminaalsus. Klaasi võib vaadelda ka barjäärina erinevate ühiskonnagruppide vahel. Valitsemis-, võimu- ja/või finantsinstitutsioonide kontekstis avaldub akna virtuaalus autoportreena, mis kujutab sealset keskkonda ja taasesitab seda näitemänguna; ning seda mõlemal suunal – olenevalt sellest, kummal pool vaataja seisab ning kas pind on läbipaistev või mitte. Või mõlemat korraga.

Üheks võimuaparaadi instrumendiks on jälgimistegevus. See näitlikustab turbulentsetel aegadel ka võimu enese haavatavust. Järelevalve kapitalism kasvab jõudsalt, meelitades inimesi ligi lubadusega luksusele, et seejärel neid endid isikluandmete kaudu kaubastada. Isikuandmetega kaubitsemine on inimkaubanduse uus hübriidvorm. Ainuke võimalik revolutsioon, mida tänapäeval ette võib kujutada, on privaatsuspõhine vastasseis. See hõlmab nii igapäevaelu kui ka mastaapsemat meelelaadi ja hoiakut. Kosmilistesse kõrgustesse ulatuvad isikuandmetega kauplevad korporatsioonid tuleb võtta vastutusele nii sisu usaldusväärsuse kui ka oma maksuandmete õigsuse eest – näiteks läbi hüvitiste.

Koostöös dramaturgi-luuletaja Maria Leega on "Klaasvastupanu” satelliit www.struggle.glass nähtav nii veebis kui ka ühel skulptuuridest (“O.H.T. ehk Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane”). Näituse graafiline disainer ning veebiversiooni kontseptualiseerija-disainer on Maria Muuk koos Patrick Zavadskisega. Näituse kujundaja on Arvi Anderson.

Pf1
2021, Porto Franco, Tallinn

Maria Lee

KLAAS KUI BARJÄÄR


Klaasi poleks vaja, kui kahe keskkonna vahel ei oleks konflikti. “Usaldav klaas” on oksüümoron. Klaas on selleks, et korraga end kaitsta kui ka vastast spioneerida. Aknaklaas kaitseb kliima eest, lubades ometi väljavaate. Akvaariumiklaas või loomaaias kiskjate ja nende vaatlejate vaheline klaas aitab säilitada keskkonda ja võimaldab ohutult jälgida. Lind ei näe klaasi, lendab vastu aknaid end surnuks. Klaas on inimtekkeline võimuinstrument.

Kui kirjeldada iseend klaasina – klaasnõu, klaaskuulina, klaaskupli all vangistuses olevana – räägime harilikult haprusest, iseenda vajadusest end keskkonna vastu kaitsta, olles ometi väga haavatavad, sest võim töötab alati moel või teisel kahesuunaliselt. Kardame, et oleme liiga läbinähtavad. Et iga löök võib meid purustada. Samas on sel oma võlu: armastust ei ole haavatavuseta; ilma oma verd ja soolikaid sõna otseses mõttes teise hõlma määrimata, avame end justkui klaasi tagant, olles täielikult nähtavad, kuid kaitstes end ja teist täieliku kokkusulamise, kokkukasvamise eest. See valu ja võlu innustab kunstivorme oma kõrgemates ja madalamates stiilides katsetama täieliku läbipaistvuse illusiooniga, olgu reaalse klaasi või virtuaalsega, foto, videokaamerate abil – inimene kui loomaaialoom, ülejäänud liigist välja astuv ekspositsioon; see on ühtaegu alandav, täielikult haavatav positsioon; teiselt poolt võimestav – võtta peategelase roll, taandada vaatleja anonüümseks massiks. Aga oluline on selle juures kas materiaalne või kujutletav barjäär. Teatris räägitakse “neljandast seinast”, mis sisuliselt pole samuti muud kui metafoor klaasist, aknast. Meie jälgime, aga nemad “ei tea”, et me jälgime.

Klaas võib aga olla ka ligipääsmatust, tugevust sümboliseeriv element. Klaasjas pilk tähendab läbitungimatut pilku, mis emotsioone ei reeda. Jää kui naturaalselt esinev klaas: muudab oma südame jääks – s.t., miski ei saa haavata, ühtegi tundevirvendust ei lubata ligi, olgu või metafoorid eri versioonides “jääkuningannadest”, olgugi siin rõhk rohkem temperatuuril ja mitte klaasisel haavamatusel.

Kui loodi esimesed automobiilid, kasutati akendes tavalist klaasi, mis kokkupõrkel purunesid suurteks teravate servadega tükkideks nii et kui avariissesattunu ei surnud löögi tagajärjel, siis väga tõenöoliselt sai surmavad haavad klaasikildudest. Tänapäeval kasutame karastatud klaasi, nõudlikematel juhtudel lamineeritud klaasi. Ja ometi, olgu klaas kui tahes vajalik vahend inimesele, kes temaga opereerib ja teda manipuleerib, hakkab klaas võimalusel inimvõimule vastupanu osutama; ta ei pruugi enam olla relv, vaid agressor ise, astudes vastu väärkasutusele, osutudes vigade esinemisel eluohtlikuks. Nii toimib muidugi ka iga teine ressurss. Alles me vahetasime klaasi vastupidavama ja odavama läbipaistva plasti vastu, ja juba upume sõna tõsises mõttes plastjääkidesse.

Ning muidugi küsimus klaasist kui illusioonist – peegeldajast, simulaatorist, mis muudab mis tahes nähtuse justkui käegakatsutavaks 2D kujutluseks. Narkissos vaatles oma peegeldust tiigiveel nii kaua, et suri – mõjus metafoor, mis aga psühholoogiliselt on ebaveenev. Peegelpindade, veel enam aga ka video- ja fototehnika ajastul oleme aga kõik moel või teisel nälga surevad nartsissistid, pidevalt teadlikud sellest, et meid võidakse vaadelda, sest me ise vaatleme kogu aeg teisi. See on kahesuunaline panoptikum. Klaas kui peegelpind paneb meid modifitseerima oma käitumist, sunnib meid fabritseerima oma autentsust. Enam kui kunagi varem oleme väga teadlikud sellest, millised me välja näeme ja tõenäoliselt mõtleme sellest pidevalt palju kordi rohkem kui meie sajanditagused esivanemad. Kui iga mõte on tegu, siis mis tegu on enese välimusele mõtlemine? Kes on patuta, visaku esimene kivi. Need, kes elavad klaasist majades, ärgu pildugu kive.

Psühholoogiliselt aga näikse nii, et mida enam me tegeleme pealispindade, iseenese ja teiste fassaadidega, seda enam kaotame valvsust tegeliku sisu üle. Iga internetti laetud pildiga, iga liigutusega internetis anname järjest enam oma privaatsusest ära; vaateakendel oma mööduvat peegeldust kohendades näime unustavat klaassilmsed kaamerad, mis meid igal sammul jälgivad. Lollitame end mõttega, nagu võim oleks veel meil, nagu meie oleksime jälgijad; ja vahel ehk hoopis vastupidi – nagu keegi tahaks meid jälgida, nagu võiksime kellelegi huvi pakkuda, kui tõepärane tegelikkus on lihtsalt see, et me oleme kogu aeg jälgitavad, me ise olemegi turvarisk, aga ilmselt suurema osa ajast ei jälgi meid ei naaber, ei taevas uitavad satelliidid, ei jumal, ilmselt mitte lähim sõbergi.

Ja klaaspindadele pühendudes kaotame tihti valvsuse selle üle, mis tegelikult nende taga toimub, ja unustame end jälgima iseend nii, nagu seda võiks teha keegi teine. Klaas on inimese võimuinstrument, aga kes meist on veel inimesed, kellel on võim?

Buss
2020, Brüssel
Diapositiiv Brüsselist
Diapositiiv on leitud Brüsselist aastal 2017 Eurokvartalist, Justus Lipsius hoone läheduses olevalt ehitusplatsilt, millele kergitati uus EL-i administratsioonihoone. Diapositiivil võib aimata kodust natura morta stseeni.
Kärbes
2007, Tartu

Mu süda on klaasist ja mu närvisüsteem on klaasist ja mu teadvus on klaasist ja kõiges on mõrad sees. Ainult mu keha, see amorfne, aegajalt tülgastav ja ometi ainus, mis mind tõeliselt koos hoiab ja mis samuti näitab lagunemise märke, on põletamata savi ja vormitu liiv ja käib mu klaasist mitteolemisel kaasas ühest katastroofist teise.

Kui kord ka mu keha klaasiks saab, piisab vaid toolilt kukkumisest või kõnniteel komistamisest ja siis ei pane mind enam keegi kokku.

Võib-olla põletab armastus, võib-olla süütunne, võib-olla mõttetus (kuigi see viimane tundub pigem nagu vesi, mis kõik nurgituks lihvib). Võib-olla hirm, kirg või üksindus.

Võib-olla mingi sisemine, haprast kristallklaasist teadmine – pigem vist aimdus – maailmast, milles ma tahaksin elada, kui oleksin sündinud teise eksistentsi või mateeriasse.

Selleks, et füüsis klaasiks puhuda ja kildudeks pilduda, koos kõige muuga.

Lennuk
2021, Tallinn
Nimetu
2021, Tallinn

Mõnikord lööb arusaamine, et tegelikult me oleme kõik eraldi inimesed ja meie vahel on mõõtmatud vahemaad, isegi kui me oleme kõige kirglikumates embustes. Et me suhtleme ainult oma mõtte äärealadega, kõik muu jääb meisse enesesse nagu ürgloomad kivisse.

Ja üksi, kui me ärkame, kui riietume, kui nutame vannitoapeegli ees, üksi oma hommikulehtede ja kohvidega. Kes meid õieti näeb? Peale selle süsteemi verrekasvanud, kõikjalolevate emotsioonitute kaamerate? Kes näeb meisse, kui me täiesti põhjendamatult lõhume ära oma võimalusi, kui me end saboteerime mingisuguste komplekside ja sündroomide pärast, mille põhjuseid me isegi enam ei mäleta?

Võib-olla nad näevad meie skeletini, võib-olla nad skanneerivad läbi meie kasvajaalti lihaskoe, meie tõbise vere, aga kas nad sealjuures näevad, kuivõrd me tegelikult püüame ennast eitada, end tulevikule pühendada? Kas nad on võimelised nägema meie armastust, mille külge me kõigest hoolimata, elupõletajalikult klammerdume? Näevad nad meie kirglikke, meeleheitlikke püüdlusi?

Ma arvan, et ei.

Oleks siis vähemasti, et me ise teineteist näeme.

Lilled aknal
2020, Tallinn

Lahkus – sõnana nii jahe, neutraalne, justkui midagi külmalt vooruslikku; viskus vastu klaasi ja murdis nii iseenese kui klaasi. Mõrad klaasis avaldusid selles, et iga järgmine rünnak võis ta lõplikult maatasa teha; mõrad lahkuses tulikülmade ärkamistena, mis soontena jooksid igas heatahteavalduses, igas helluses. Kõigest hakkas peenikese ämblikuvõrguna läbi jooksma teadmine õige pea aset leidvast reetmisest, seetõttu hakkas kõike dikteerima põhjus ja tagajärg, strateegiad, agentsus. Kummalisel kombel polnud elu enam jõevool või kevadine lehteminemine, vaid etturite ja ratsude käigud, šahmatid ja võrgutused.

Aga ei, seda ei saa lubada; see ajab pead sassi, see keerab südamed tagurpidi. Ei, siit selg ees taganeda, taganeda, las uksed sulguvad, las valgus kustub.

Tagasi öhe, kus juhatab intuitsioon; paekivi praguneb, jää kildub; mitte mingeid mõrasid.

Kui kukkuda, siis ilma hoiatuseta.

Jutt
2020, Tallinn

Ma käisin koolis, aga mõtted vist mujal, sest miks ma muidu ei mäleta, mis saama hakkas. Uues koolimajas lõhuti ära uks. Professor ütles, et kõik need purunemised viitavad järjekordsele katastroofile. Et püüdke ainult veel meie serviisi kildudeks pilduda.

Olime kord mitmekesi saalis. Puhkasime ja arutlesime. Jõin vett. Ja siis korraga – mis minuga toimus? –, selgitades venekeelsele kursusekaaslasele parajasti, millest me teised just rääkinud olime, lasin veeklaasil sõrmede vahelt välja libiseda. See oli pooltahtlikult. See oli impulsiivne. See oli minu klaas. Ma ei arvanud, et ta katki läheb.

Aga läks. Püüdsin killud kokku korjata – nii paljudeks väikesteks nähtamatuteks kildudeks pole kunagi miski purunenud –, aga keegi ei aidanud mind, ega ma isegi eriti ei viitsinud. Ometi sai selgeks see, et miski tõesti viitab süvastruktuuride ümberpaigutumisele ja sellele, et ees on hävingu ja kataklüsmide ajastu. Ja veel enam, ma olin seda ise põhjustanud – mitte kogemata, vaid omaenda sadismist. See polnud enam kaugete instantside mäng.

Ukse me saime uue, ja kardinad saime uued, kuigi need akende eest pidevalt ära kukkusid. Aga selle üle ainult naerdi.

2021, Tallinn

Ühes unes kukkus keegi jalgrattaga nii, et ta pupillid paindusid ovaalseks ja ta jäi pimedaks; me elasime läbikäidavas klaaskabiinis, katsime seinad kardinatega ja lukustasime uksed, nagu poleks meid kodus; lasksime sõpradel endale suppi teha, sest olime nälga suremas; kohtusime ostukeskuse turvaväravates, rääkisime keset koridori kõikidest asjadest, mis meid vihastavad.

Vaenlaste hulk võib küll olla mitmekordistunud neil viimastel aegadel, mil ma ei ole päris mina ise, veel vähem keegi teine.

Torm rebib teatri plagu nagu suureks valgeks kassiks maskeerunud tuul, ja ma ei saa eitada, et hetkiti tahaksin olla keegi, kes ei usuks, et selline ilm olemas võib olla.

Keegi, kes on veel kolmekümneseltki noor.

Keegi, kes ei vea enda järel kõike, mis iial valesti on läinud.

Keegi, kes ei lähe vabasurma ilu pärast, vaid kelle jaoks on vaid üks kriteerium: lõbus, huvitav, rõõmus.

Sest selle ilu mõistega, mõiste avamisega, olen endale küll paraja karuteene teinud.

Ma usun – tahtsin öelda, et arvan, aga tegelikult ei arva; lihtsalt usun –, et sõna “ilus” on algupäraselt seesütlevas käändes. Kui sa oled ilus, siis tähendab see, et sa oled ilu sees, tähendab, oled minetanud iseend, pole sa ise, oled vastuvõtja, oled avatud olevale: ilule. Kui sa oled tõeliselt ilus, siis sa ei muretse, kas sina ise oled ilus. Kui sa oled päriselt elus nagu “elu sees”, siis sa ei mõtle, kas see oled sina, kes elab. Sa ei saa end vaadata kõrvalt nagu kedagi, kes on, sest sa oled täielikult selle sees; nii, nagu ollakse mängu sees, nagu ollakse lummuses, nagu ollakse unes.

See võib olla sekundid, see võib olla eluaeg – see hetk puhast olemist. Hetk, mis pole ajas; on väljaspool aega; on Augenblick.

Ilu on muutuv, fikseerimatu. See pole totaalne või absoluutne, igaühe jaoks samal moel, samal määral. Ilu võib olla milles iganes – ja võib mitte olla. Võib kaduda niisama kiiresti, kui end ilmutas. See on katkematu dialoog sinu enese ja sind ümbritseva vahel, nagu helilained või valgusosakesed.

Diapositiiv Brüsselist
Diapositiiv on leitud Brüsselist aastal 2017 Eurokvartalist, Justus Lipsius hoone läheduses olevalt ehitusplatsilt, millele kergitati uus EL-i administratsioonihoone. Diapositiivil võib aimata salapärast Vahemereäärset vaadet.

Unes oli, et mul oli kaks venda. Üks oli hiljuti ära surnud. Teine ütles temast kohe pärast surma lahti ja kahtlustati, et see teine oligi ta tapnud. Esimene vend oli idealist ja teine vend oli materialist. Ja siis veel olin mina. Ma kas kahtlustasin ise, või kahtlustati mind, et teine vend leiab oma surma minus. Ma püüdsin kõigile selgeks teha – endale, surnud vennale ja teisele vennale –, et me kõik oleme õnnetud. Esimene oma idealismis, teine materialismis, ja siis mina. Et see lahtiütlemine või lõputegemine või kõik see muu, see polnud mingi lihtne rahulolev lahendus. Me kõik magasime väikestes piklikes tühjades tubades, selg vastu külma seina, ihuüksi. Me olime alati niimoodi maganud, isegi et nad olid mu vennad ja nad olid kõrvaltubades, ja sellepärast kõik see juhtuski.

Üks mees tahtis nii väga, et teda nähtaks, et rebis oma silmadelt silmi ja paiskas neid pimedasse saali iseendale vastu helkima ja helendama, iseend vaatama; rebis oma silmadelt tuhandete kaupa silmi, kuni ta nägu ja käed jooksid verd ja ta ei näinud enam midagi.
 Karjed jäävad.

Matustel
2021, Tallinn

 Ta on kadunud unne ära
 siinpool on teda vaid kübe
 kõik muu temast on laiali selles,
 et kas tuleb uni või und ei tule
 ja kui sügaval alateadvuse metafoorides
 seekord ta ära käib
 sealpoolne on kuidagi pärisem

Kellelgi oli voodi kõrval peegel, et öösel ootamatult üles ärgates oleks teadmine, et ta on veel olemas. See tundus mõistetav: kust muidu tead, et olemas oled, kui end peeglist ei näe. Aga miks peegel. Miks mitte hing. Miks mitte kõik, mida endast näed ilma peeglita – käed, jalad, kõht, rinnad. Miks mitte armastatu, miks mitte raamatud, klaver, kass.

Ei – mul on vaja näha mu silmi; isegi kui videvikust varjutatuid, pimedusest pilkaseid. Ma asetan käed risti oma rinnale, fikseerin ära mõlemad õlad ja randmed, ja tunnen taas, et olen olemas. Ma puudutan läbi poolune krobelist krohvitud seina, sest see ütleb mulle, et maailm mu ümber on päris, isegi kui tegelikult ei ole. Mida karedam on maailm, seda enam on ta päris; iga pehmus reedab valet. Ma kaevan oma sõrmed kehasse, mis on pehme, mis on vale, illusoorne, mida ei ole olemas, ja ootan hommikut, et uuesti, jätkuvalt küsida, mis on päris.

Kõige rohkem on päris see peegelpind, nii sile, et peegeldab, ilma ühegi poori, auguta. Ainult see on päris. Kõik pehme, poorne, roiskuv, vananev on illusioon.

Me matame ta mulda ja kastame kalmukünka üle. Sa, kadunuke, oled tint meie kampsunikiududes, kuivatuspaberis. Kadumatu ja ebareaalne.

Nägu purgis
2007, Tartu

See on kummaline, kuidas ma vahel muutun endale võõraks. Tükkhaaval. Kaotan iseennast ära: mu käed on mulle võõrad, ma ei tunne neid enam ära; mu hääl on võõras; mu nägu ehmatab mind peeglis, sest see pole minu nägu; mu käekiri ei ole tuttav; mu nimi kõlab veidra ja võõrana, umbes nagu kunagise tuttava oma, mida ei suuda näoga kokku panna ja pole üldse kindel, et ees- ja perekonnanimi kokku käivad, võib-olla on sulanud kokku kahest täiesti erinevast inimesest mingisuguse ajulühise tagajärjel. Mu minapilt laguneb ja haihtub.

See tunne – midagi jamais vu taolist – ei ole iseenesest õudne; õudne on ainult see üksindus, mida mu mina tunneb, kui ta koor mureneb. Selles on palju sarnast lahkuminekuga, kui mõni kuu hiljem ärkad unenäost, milles oli kõik veel korras ja olemas, ja tuleb meelde, et miski pole enam korras ja midagi ei ole enam olemas – et toda aega ja praegust eraldavad koledad konfliktid, määritud valed ja emotsionaalne häma. See meeldetulemine teeb veel üksikumaks kui ükski mahajätmine, asi iseeneses, suudaks.

Vahel on tükke minust puudu pikemate perioodide jooksul: mu käeselg on mitu nädalat ebamina, mu hääl on oma ainult üürikesteks hetkedeks. Enamasti aga naaseb mu mina oma ettekirjutustesse õige varsti, jättes alles ainult jääkhelenduva vaakumtunde sellest, kuidas võiks olla, kui ei oleks.

Võib-olla mõtlen ma enese peale liiga palju, sest ei ole, kellele veel mõelda. Kõik väline on minusse traageldunud nagu üha arenev egoprobleem; kõik inimesed on erinevad, suhteliselt suvalised punktid mu enesekuvandi-koordinaatteljestikus; ma suudan aistitavat maailma vastu võtta ainult nii, nagu hüpoteetiline mina võiks teoreetiliselt suuta seda vastu võtta.

Ema/vend
2007, Tartu

ja peab alati olema keegi, kes näeb, võib-olla tagasivaatepeegel, peab olema keegi kes hoiab nuga kõrva ääres (enda või minu) ja keegi, kes teab, kes teadis juba kolm aastat tagasi või kolmteist aastat tagasi.

ja kellel ei ole naljakas näha, kuidas ma reetsin kõik tollase ja kui raske ja kui hõlbus on mul praegu olla siin. keegi, kelle jaoks ma olen väikekodanliku idiotismi ja väikemeelsuse-pisihingelisuse kehastus ning kes võib-olla ootab mu surma, olgu otseses või ülekantud tähenduses, sügavas inimlikus hooles ootab mu taassündi, sest kunagi minust eendus nurki, millest võib-olla oleks võinud kinni haarata.

aga kuivõrd see keegi võib-olla ongi alati olemas, samavõrd on paratamatu, et ma ta igas uues kehastuses reedan, näen unes alatuid võõraid, sest oma rongimentaliteedis küsin ma rööbaste järele; olen tema marionett võõrastes magnetväljades, isetahtsi katki kahe süsteemi vahel.

Diapositiiv Brüsselist
Diapositiiv on leitud Brüsselist aastal 2017 Eurokvartalist, Justus Lipsius hoone läheduses olevalt ehitusplatsilt, millele kergitati uus EL-i administratsioonihoone. Diapositiivil võib aimata salapärast Vahemereäärset vaadet.

See kõik on tegelikult ettevalmistus selleks, et tunda ära maailmalõpp. Ja ma olen üsna veendunud, et sa tunned selle ära, kui ta tuleb.

Ma ei tea veel, kuidas.

Aga ma arvan, et see on nii, et ühel hommikul sa ärkad üles ja vaatad kella. Ja vaatad aknasse ja uuesti kella. Ja mõistad, et kellad käivad taha. Ja pildid varisevad seintelt. Liuglevad seintelt. Seinad ütlevad sinust lahti ja sinu piltidest.

See kõik toimub täielikus vaikuses.

Patjadest libiseb sulgi ja akende taga langeb lehti.

Ja on väga, väga vaikne.

Ma ei tea, aga ma arvan, et esimene asi, mille sa ära tunned, on vaikus.

Ja siis tuleb tyhjus. Kõigepealt akendest, voolab, avab silmad pimedusele, udusse haihtuvad elektriliinid ja raudteerööpad ja vastasmajad. Ja puid ei ole neid enam neid kurbi läbivihmaseid puuskelette pole.

See on tyhjus.

Ja vaikselt – sa enam ei liiguta, enam ei hinga – ta tuleb, libiseb mööda seinu ja noolib olematuks su maist vara. Ja sa vaatad ja ei tunne. Ta sööb ära su peeglid ja sa kaotad kontakti iseendaga. Ta sööb su igiomased tekstuurid – kohvitassi, raamaturiiuli, plaadikarbid, kirjutuslaua –, selle su sümboolse oleluse karkassi. Kuni sul pole enam midagi puudutada.

Ja kuni sa seda kõike jälgid ja valgus saab üle sinu tohutuks, siis nõrgub ta su silmadesse ja tilgub ajju ja imendub verre ja kandub mööda su kogu keha laiali ja muudab olematuks – kannab olematuse halastamatult igavestesse registritesse kõik su enesehävituseharjumused, su söömis- või joomis- või hingamishäired, su armid ja armud ja neuroosid ja ka kõik, mis sa iial head oled teinud ja mõelnud ja olnud.

Sa ei mõtle enam midagi, sa ei tunne enam midagi.

Ja kui sa siis tõstad käed oma silmade ette, näed ainult aeglaselt ähmastuvaid luukerekontuure sulavat valgusesse, mis sind ümbritseb, su kätest saavad puud – ja võib-olla viivuks veel tuleb sulle meelde, et nende kätega sa hoidsidki maailmast kinni – su kätest saab ruum ja linn ja universum.

Kuni sa oledki universum ja tyhjus.

Ma arvan, et niiviisi see läheb, kui sa ühel hommikul üles ärkad ja kellad käivad taha.

IMPRESSUM

Klaasvastupanu
Sten Eltermaa
EKA galerii, 28.09.–09.10.2021

O.H.T. – Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane
Sten Eltermaa & Maria Lee
www.struggle.glass, september 2021–september 2022

Tekstid: Maria Lee, Sten Eltermaa
Fotod: Sten Eltermaa
Näituse kujundus: Arvi Anderson (b210 arhitektid), Sten Eltermaa
Graafiline disain: Maria Muuk
Veebileht: Maria Muuk, Patrick Zavadskis
Tõlked: Madis Kuuse (ENG), Olesja Semenkova (RUS)

Tänud: Maria Lee, Arvi Anderson, Madis Kuuse, Krista Loorits, Lauri Eltermaa, Sten-Erik Toos, Tõnis Vassar, Urmo Mets, Madli Ehasalu, Roman-Sten Tõnissoo, Pire Sova & EKA galerii, b210 arhitektid, Kauss Arhitektuur, KUU arhitektid, Kolm Koma Arhitektid, Kirjastus Ilmamaa

Eriline tänu: Karmo Migur, Maria Muuk, Kadi Meriluht, Maarja Magdalast

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, MEISTRI, Salibar, Klaasissepa, joogipood.ee, nanoPruul, ÕIE, 3DLaser

Näitus on osa Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali satelliitprogrammist.